Koduigatsuse eri varjundid

Pärast 2 kuud hakkasid endast andma märku teatud võõramaalase dilemmad.

Jah, ma tahaks päris sauna minna ja seda õige maitsega kodust toitu süüa. Jah, ma tahaks rääkida oma sõpradega väga isiklikel teemadel. Mõnikord on väsitav seletada kõike võõrkeeles, mõnikord on väsitav seletada pidevalt oma kultuurilist, geograafilist, ajaloolist ja poliitilist tausta, et inimesed sind mõistaksid. On väsitav olla kogu aeg segaduse seoses keelega. On väsitav märgata, et ma teen pidevalt imelikke asju, mis ei ole kuidagi päris sobivad, näha seda barjääri, mis on iseenesest väga väike, kuid kohati häiriv. Ja mul on keeltesegadus.

Sealjuures ma naudin iga hetke. Ma naudin, kui ma näen neid erinevusi. Mulle meeldib teada saada, kuidas inimesed mõtlevad ja elavad eri paigus. Mulle meeldib õppida teiste ja enda kohta. Teada saada, kui kitsarinnaline või liberaalne ma elu eri aspektides olen. Tunda, et ma kasvan paremaks inimeseks. Mulle meeldib, et iga uus inimene, kellega ma kohtun üllatab mind millegi täiesti teistsugusega ja ma õpin neilt midagi uut. Mulle meeldib situatsiooni humoorikus, kui ma üritan valgustada inimesi, et Eesti ei asugi põhjapoolusel, see pole Island ja me ei räägigi seal kõik vene keelt.

Ja ma muutun kurvemaks, kui varem, kui ma loen eesti meediat - kommentaare, väljaütlemisi, lugusid - mida inimesed maailmast arvavad, missugust ideoloogiat ja maailmapilti nad peegeldavad. Või kui jõuetu on mingil põhjusel see hiljuti eriti tugevalt pinnale kerkinud ja muutusi sooviv osa ühiskonnast. Seda on väga raske seletada. Lihtsalt ma kogen palju teravamalt ja näen kuidagi selgemalt hetkel nii häid kui halbu külgi.

Ja ma arvan, et mul on nüüd teatud ettekujutus ja kogemus sellest niinimetatud "immigrandi mentaliteedist".