Varem oli Gaarden külake, kuid 1860date paiku, kui Kielis hakkas arenema kaasaegne laevatööstus, kasvas Gaardeni elanikkond kiiresti. 1871. aastal sai Kielist riiklik sõjasadam ning seejärel kasvas elanikkond Kielis ja Gaardenis järsult ning 1901. aastaks loeti Gaarden Kieli osaks.
Erinevalt Kieli kesklinnast, mis II maailmasõja käigus valdavalt (vanalinn täielikult) puruks pommitati, on Gaardenis sajandivahetuse arhitektuur ja tänavavõrgustik paremini säilinud. Pärast maailmasõdu kuivas laevatööstus kokku ning Gaardeni elanikkond ja olulisus vähenes. Samuti on seal elamine vähem ihaldusväärne, kuna linnaosa jääb keskusest kaugemale. Praegu elavad seal valdavalt vaesemad inimesed ning tänavatel võib näha ülejäänud Kielist tihedamalt tumedama nahavärviga inimesi ja tumedate pearätikutega koolitüdrukuid.
Majade fassaadid on kohati värvitud ompäraselt kriiskavates värvitoonides: kirsipunane, mürkroheline, oranž jne.
Lisaks immigrantidele ja vaesemale elanikkonnale on sellises linnaosas muidugi koha leidnud ka anarhistid ja muud alternatiivsed tüübid.
Proovisin ära kohaliku söögikoha, mis oli mulle kuidagi väga sümpaatne. Kõik oli natuke räsitud välimusega, aga väga mugav ja kuidagi ehtne. Ei osanudki otsustada, kas kohutavam on pika ajalooga kõrtsi seinavärv (tuhmunud roosakas-oranž) või ettekandja nahatoon (oranžikas-pruunikas võltspäevitus). Kohalikud sõid oma lõunat ja naljatlesid ettekandjaga. Menüü oli rammus ja tohutult laia valikuga (ainuüksi taimetoidu menüüs oli ligi 14 eri rooga), portsud suured, maitsvad ja odavad.
Ettevaatlike sakslaste jutust ei tasu ennast alati hirmutada lasta :)
