"Proteiin" või eestipäraselt "valk" on saksa keeles "Eiweiss" (otsetõlkes "munavalge"). Ilmselgelt kõige loogilisem keel maailmas.

Kiel teise nurga alt (28.04)

Pühapäevasel jalutuskäigul jäi ette lõbustuspark ja vaateratas. Tundus hea mõte ja kellelgi juhtus fotokas kotis olema...

Schwerin (21.04)

Erasmuse ajal inimesed õpivad. Palju. Isegi kui nad endale mingeid erilisi eesmärke ei püstita ja isegi, kui nad ei näi just kõige rohkem õppimisega ametis oleva populatsioonina. Minu teooria kohaselt õpib see väismaale pakku saadetud kakskümmend-midagi aastates Euroopa tulevik kolmel eri tasandil.

1. Kool ja raamatuteadmised. Loengud, seminarid, mõned raamatud ja loomulikult keel. Ehk siis kõik see, mida üldiselt õppimiseks nimetatakse. Kõik see mida sinu Erasmust toetavad vanemad ning ülikool sult ilmselt peamiselt eeldavad.

2. Inimesed. Erasmus on kultuuride sulatuspott. Selles rahvuste segapudrus tekivad sõprukonnad, kus on koos peaaegu suvaline valik rahvusi ja kultuure. Selle aja jooksul puutub iga erasmuslane kokku ideede ja mõttelaadidega, mis on täiesti uued. Selle tulemusena võivad mõned raudkindlad arvamused täielikult muutuda ning mõned teised mõtted areneda tõekspidamisteks. Sealjuures ei käi see alati kergesti, tuntakse mõnikord tugevat vastumeelsust mõnede ideede suhtes. Läbi vestluste ja inimliku sõpruse võetakse need uued ideed omaks või lisatakse oma maailmapilti täiendama. Ja kui need ideed polegi lihtsalt vastuvõetavad, siis vähemalt mõistetakse, miks teine nii mõtleb, ja et seda suurepärast "kõrgemat tõde" võib-olla ei eksisteerigi nii puhtal kujul, kui seni tundus. Palju rohkem, peaaegu kõik, sõltub vaatepunktist.

3. Interpersonaalne tasand. Kodus ja kodumaal elades oleme kõik sisse seadnud suurepärase ja hästi toimiva (vähemalt nii me usume) rutiini. Mugavustsoonis on meil välja kujunenud toimetuleku mehhanismid. Me teame automaatselt kuidas käituda, kuhu peitu minna ja mida öelda. Täiesti uues keskonnas seda kõike pole. Iga hetk võime olla totaalselt ootmatus olukorras. Isegi kui need juhused pole eriti radikaalsed ega erilised oleme me endast nendega toime tulles palju teadlikumad. Vigu tehes mõtleme järgi: miks see juhtus? Ja läbi nende kogemuste saab selgeks, et me polegi nii täiuslikud ja meeldivad inimesed. Me teeme vigu ja meil on eelarvamused. Tekib parem arusaamine omaenda reaktsioonidest. Ühesõnaga inimene õpib iseenda kohta ootamatult palju. Ja mis peamine - me saame ennast parandada.

Kielis on kevad

Ja kevadel tuleb söökla ees muru peal kohvi juua ja lobiseda :)

Der Dialog in mir um 2 Uhr in der Nacht

- Ich will nicht zurück nach Hause. Ich verliebe mich in Deutschland… 

- Tut mir leid, aber was kann man tun? Geh mal schlafen, Erasmus Studentin! Du muss morgen lernen. (Und nach allem… seit wann denkst du, dass du Deutsch kannst?)

Kiel, Gaarden

Gaarden on Kieli Kopli, vähemalt esialgu jäi mulle kohalike juttude järgi küll selline mulje. Väike reis jalgrattal tõi aga toreda üllatuse.

Varem oli Gaarden külake, kuid 1860date paiku, kui Kielis hakkas arenema kaasaegne laevatööstus, kasvas Gaardeni elanikkond kiiresti. 1871. aastal sai Kielist riiklik sõjasadam ning seejärel kasvas elanikkond Kielis ja Gaardenis järsult ning 1901. aastaks loeti Gaarden Kieli osaks.

Erinevalt Kieli kesklinnast, mis II maailmasõja käigus valdavalt (vanalinn täielikult) puruks pommitati, on Gaardenis sajandivahetuse arhitektuur ja tänavavõrgustik paremini säilinud. Pärast maailmasõdu kuivas laevatööstus kokku ning Gaardeni elanikkond ja olulisus vähenes. Samuti on seal elamine vähem ihaldusväärne, kuna linnaosa jääb keskusest kaugemale. Praegu elavad seal valdavalt vaesemad inimesed ning tänavatel võib näha ülejäänud Kielist tihedamalt tumedama nahavärviga inimesi ja tumedate pearätikutega koolitüdrukuid.

Majade fassaadid on kohati värvitud ompäraselt kriiskavates värvitoonides: kirsipunane, mürkroheline, oranž jne.

Lisaks immigrantidele ja vaesemale elanikkonnale on sellises linnaosas muidugi koha leidnud ka anarhistid ja muud alternatiivsed tüübid.

Proovisin ära kohaliku söögikoha, mis oli mulle kuidagi väga sümpaatne. Kõik oli natuke räsitud välimusega, aga väga mugav ja kuidagi ehtne. Ei osanudki otsustada, kas kohutavam on pika ajalooga kõrtsi seinavärv (tuhmunud roosakas-oranž) või ettekandja nahatoon (oranžikas-pruunikas võltspäevitus). Kohalikud sõid oma lõunat ja naljatlesid ettekandjaga. Menüü oli rammus ja tohutult laia valikuga (ainuüksi taimetoidu menüüs oli ligi 14 eri rooga), portsud suured, maitsvad ja odavad.

Ettevaatlike sakslaste jutust ei tasu ennast alati hirmutada lasta :)