Erasmuse ajal inimesed õpivad. Palju. Isegi kui nad endale mingeid erilisi eesmärke ei püstita ja isegi, kui nad ei näi just kõige rohkem õppimisega ametis oleva populatsioonina. Minu teooria kohaselt õpib see väismaale pakku saadetud kakskümmend-midagi aastates Euroopa tulevik kolmel eri tasandil.
1. Kool ja raamatuteadmised. Loengud, seminarid, mõned raamatud ja loomulikult keel. Ehk siis kõik see, mida üldiselt õppimiseks nimetatakse. Kõik see mida sinu Erasmust toetavad vanemad ning ülikool sult ilmselt peamiselt eeldavad.
2. Inimesed. Erasmus on kultuuride sulatuspott. Selles rahvuste segapudrus tekivad sõprukonnad, kus on koos peaaegu suvaline valik rahvusi ja kultuure. Selle aja jooksul puutub iga erasmuslane kokku ideede ja mõttelaadidega, mis on täiesti uued. Selle tulemusena võivad mõned raudkindlad arvamused täielikult muutuda ning mõned teised mõtted areneda tõekspidamisteks. Sealjuures ei käi see alati kergesti, tuntakse mõnikord tugevat vastumeelsust mõnede ideede suhtes. Läbi vestluste ja inimliku sõpruse võetakse need uued ideed omaks või lisatakse oma maailmapilti täiendama. Ja kui need ideed polegi lihtsalt vastuvõetavad, siis vähemalt mõistetakse, miks teine nii mõtleb, ja et seda suurepärast "kõrgemat tõde" võib-olla ei eksisteerigi nii puhtal kujul, kui seni tundus. Palju rohkem, peaaegu kõik, sõltub vaatepunktist.
3. Interpersonaalne tasand. Kodus ja kodumaal elades oleme kõik sisse seadnud suurepärase ja hästi toimiva (vähemalt nii me usume) rutiini. Mugavustsoonis on meil välja kujunenud toimetuleku mehhanismid. Me teame automaatselt kuidas käituda, kuhu peitu minna ja mida öelda. Täiesti uues keskonnas seda kõike pole. Iga hetk võime olla totaalselt ootmatus olukorras. Isegi kui need juhused pole eriti radikaalsed ega erilised oleme me endast nendega toime tulles palju teadlikumad. Vigu tehes mõtleme järgi: miks see juhtus? Ja läbi nende kogemuste saab selgeks, et me polegi nii täiuslikud ja meeldivad inimesed. Me teeme vigu ja meil on eelarvamused. Tekib parem arusaamine omaenda reaktsioonidest. Ühesõnaga inimene õpib iseenda kohta ootamatult palju. Ja mis peamine - me saame ennast parandada.
3. Interpersonaalne tasand. Kodus ja kodumaal elades oleme kõik sisse seadnud suurepärase ja hästi toimiva (vähemalt nii me usume) rutiini. Mugavustsoonis on meil välja kujunenud toimetuleku mehhanismid. Me teame automaatselt kuidas käituda, kuhu peitu minna ja mida öelda. Täiesti uues keskonnas seda kõike pole. Iga hetk võime olla totaalselt ootmatus olukorras. Isegi kui need juhused pole eriti radikaalsed ega erilised oleme me endast nendega toime tulles palju teadlikumad. Vigu tehes mõtleme järgi: miks see juhtus? Ja läbi nende kogemuste saab selgeks, et me polegi nii täiuslikud ja meeldivad inimesed. Me teeme vigu ja meil on eelarvamused. Tekib parem arusaamine omaenda reaktsioonidest. Ühesõnaga inimene õpib iseenda kohta ootamatult palju. Ja mis peamine - me saame ennast parandada.
No comments:
Post a Comment