Koduigatsuse eri varjundid

Pärast 2 kuud hakkasid endast andma märku teatud võõramaalase dilemmad.

Jah, ma tahaks päris sauna minna ja seda õige maitsega kodust toitu süüa. Jah, ma tahaks rääkida oma sõpradega väga isiklikel teemadel. Mõnikord on väsitav seletada kõike võõrkeeles, mõnikord on väsitav seletada pidevalt oma kultuurilist, geograafilist, ajaloolist ja poliitilist tausta, et inimesed sind mõistaksid. On väsitav olla kogu aeg segaduse seoses keelega. On väsitav märgata, et ma teen pidevalt imelikke asju, mis ei ole kuidagi päris sobivad, näha seda barjääri, mis on iseenesest väga väike, kuid kohati häiriv. Ja mul on keeltesegadus.

Sealjuures ma naudin iga hetke. Ma naudin, kui ma näen neid erinevusi. Mulle meeldib teada saada, kuidas inimesed mõtlevad ja elavad eri paigus. Mulle meeldib õppida teiste ja enda kohta. Teada saada, kui kitsarinnaline või liberaalne ma elu eri aspektides olen. Tunda, et ma kasvan paremaks inimeseks. Mulle meeldib, et iga uus inimene, kellega ma kohtun üllatab mind millegi täiesti teistsugusega ja ma õpin neilt midagi uut. Mulle meeldib situatsiooni humoorikus, kui ma üritan valgustada inimesi, et Eesti ei asugi põhjapoolusel, see pole Island ja me ei räägigi seal kõik vene keelt.

Ja ma muutun kurvemaks, kui varem, kui ma loen eesti meediat - kommentaare, väljaütlemisi, lugusid - mida inimesed maailmast arvavad, missugust ideoloogiat ja maailmapilti nad peegeldavad. Või kui jõuetu on mingil põhjusel see hiljuti eriti tugevalt pinnale kerkinud ja muutusi sooviv osa ühiskonnast. Seda on väga raske seletada. Lihtsalt ma kogen palju teravamalt ja näen kuidagi selgemalt hetkel nii häid kui halbu külgi.

Ja ma arvan, et mul on nüüd teatud ettekujutus ja kogemus sellest niinimetatud "immigrandi mentaliteedist".

Ignorance is a bliss you might start to miss

Ükskõiksus ei ole alati voorus, kuid olles välismaal hakkad sa märkama oma enda identiteedi või päritolu ja kultuuriga seotud aspekte palju rohkem. Nimelt üks ja seni ka ainus asi, mis nende (kahjuks mitte väga tihedate) sakslastega tekkinud kontaktide puhul eestlasi veidi ärritanud on - kui nad tungivad kinniste eestlaste isiklikesse asjadesse. Ja fakt, mida me endale võibolla väga tihti ei teadvusta on see, et me näeme kõike, mida me teeme kui meie isiklikku asja.
Sakslased seevastu on aga väga huvitatud, kas kõik ikka tehakse "õigesti", kas kõik tegevused viiakse läbi nagu kord ja kohus. Just siin tuleb sisse see väike erinevus nende muidu küllaltki sarnaste kultuuride puhul. Kui sa kükitad bussipeatuses pingi peal istumise asemel, või kui sa teed hommikul kell 10 ühisköögis pitsat, või kui sa juhtud teed ületama punase tulega (Saksamaal, jumal hoidku selle eest!!!), või kui... ühesõnaga kui sa teed ükskõik mida, mis ei ole päris "korrektne", siis on alati keegi, sõber või võhivõõras, kes annab sulle suurima heameelega teada, et nad on sinu käitumise pärast äärimiselt mures.
Ja alguses tundub see tõesti väga ebameeldiv ja veider. Aga see on Saksamaa. See on ilmselt võti, kuidas nad selle kõik "in ordnung" hoiavad.

***

Ignorance is not always a bliss. But while being in foreign country you for sure start to recognise aspects of your own origins and identity and culture much more. Only thing about those, sadly not very frequent, encounters with germans that have irritated estonians here a small bit, are when they intrude into reserved estonians personal business. And fact that we maybe don't aknowledge very often is that we see everything we do as a personal business.
Germans, on other hand, are very much concerned if everything is done in a "right" way, if eveything is performed properly. And that is when small difference between those otherwise so similar cultures comes in. When you squat in a bus stop instead of sitting on a bench, or when you cook pizza in your shared flat 10 am, or when you happen to cross the street with red light (total no-no in Germany!!!) or... yeah, whatever that is not really "proper", there is always someone to come up to you, friend or stranger, to let you know that they are concerned with your actions.
And at first it feels weird and uncomfortable, for sure. But that is Germany. That is probably key to how they do keep that all "in ordnung".

Bremen 11.11

Never stop learning.

Järjekordne ilus vana (19.saj ?) rongijaam.

Soegerstrasse sead ja tsikid Euroopa eri otsadest.

Pikniku värk.

Raekoja plats.

Liebfrauenkirche - kust ma muuseas leidsin eestikeelse tutvustava paberi. Tore ja ootamatu avastus, tegi kuidagi seest soojaks.

Liebfrauenkirche.

Suvaline valim fassaade raekoja platsilt.

Unesco vaatamisväärsuste nimekirjas olev Bremeni raekoda.

 Schütting (16.sajand) - Bremeni kohvikaupmeeste vana gildimaja.

Weserburg Modern Art Museum - kahjuks ajanappuse tõttu sisse ei jõudnud ikkagi enam hängima minna.

Weseri jõgi.

Ma pean tunnistama, et minu eestlaslik ateism on Kielis olles tõesti õitsele puhkenud. Olgugi, et ma endiselt eelistan ennast agnostikuks kutsuda, olen ma avastanud endas tõsise allergia suurte ja jaburate religioonide vastu.
Ilmselt on asi lihtsalt selles, et siiani pole ma oma elus kohanud inimesi, täiseas mehi, kes istuvad ja vaidlevad selle üle kelle väljamõeldud jumal on parem. Kas muhameedlaste püha kivi on ikka piisavalt spirituaalne ja püha, kui selle kohta öelda asteroid. Ja kuidas inimesed lähevad põrgusse, kui nad ei ole sama usku, kui too põikpäine katoliiklane. Ja kuidas seks on halb asi ja geid on ebamoraalsed.

Minge ja tehke oma eluga midagi head ja kasulikku. Armastage inimesi ja nautige seda keskaegset kirikut ilma, et te peaks põdema, et see on ehitatud valest religioonist inimeste poolt.

Mul on kahtlane tunne, et reisimine on oluline osa inimeseks saamisest. Võib ju istuda kodus ja arvata, et tean kõike ja olen üks ütlemata tolerantne, huvitav ning meeldiv inimene. Aga olles korraga sellesse rahvuste suppi visatud võib inimene õppida, et ei teagi kõike. Võibolla isegi mitte väikest osa kõigest. 

Siis nüüd äkki istun ma Kielis õllekannu taga vastamisi inimesega, kes räägib, kuidas ta organiseeris Süürias rahumeelse meeleavalduse. Kuidas inimesed kandsid punaseid roose ja silte kirjadega "Stop killing" - ning keda selle eest tervitasid sealsamas armee kuulid. Kuidas teda selle teo eest kuid piinati, kuidas ta nägi oma sõpra kuulihaavadesse suremas ning kuidas ta tüdruk vägistati lihtsalt selle eest, et ta oli selle mehe tüdruk.

Ja sealjuures oleme ometi me kõik seesama twenty-something facebooki põlvkond, kes pole veel päris kindlad, mida oma eluga täpselt peale hakata.
"We didn't start the fire
It was always burning
Since the world's been turning
We didn't start the fire
No we didn't light it
But we tried to fight it", laulis King Charles.

Lihtsalt meil oma euro-mullis on ebaõiglane privileeg mitte eriti huvituda. Võimalus valida, kas kuulata või mitte.

Kieli ülikooli Välissuhete osakonna välisüliõpilastele suunatud sissejuhatava loengu andmeil peaks inimesed põdema kultuurišokki kusagil kolmandal või neljandal nädalal. Mina olen olnud Kielis juba pea poolteist kuud. Kas mul polnudki seda või ei tundnud ma seda ära? Septembri lõpus tabas mind teatud masendus, aga kultuurišokiks ma seda küll ei nimetaks. Pigem oli probleem selles, et ma ei teadnud kedagi, ma ei osanud endaga midagi peale hakata ega kuhugi minna.
Umbes kuu aega tagasi ilmus minu korterisse üks üsna umbkeelne, natuke saksa keelt valdav, Poola kodanik, et International Office’is õpilaseks registreeruda, Poolasse tagasi sõita ning siis oktoobris päriselt siia elama tulla. 12. septembril ei mõistnud Merli pea sõnagi, mida see noormees rääkis. Kuu aega hiljem oli meil, olgugi et üsnagi tagasihoidliku sõnavaraga, elav vestlus teemadel, kuidas Kieli linna elanikuks registreeruda ning kust odavalt süüa osta.
Kui tulla elama välismaale on oluline õppida kohalikku keelt, kuid mingil hetkel avastasin, et keel on vist hakanud mind õppima. Mind on tabanud kinnisidee. Käin ringi ja üritan endaga (ja teistega) saksa keeles rääkida. Otsin pidevalt paaniliselt sõnu  (minu vestlused kaaskodanikega kipuvad olema selle tulemusena üsna lünklikud) ja proovin aimata, kuidas laused saksa keeles kõlada võiks. Eriti hulluks läheb asi pärast paari õlut – esimest korda elus on alkoholil minu õpingutele positiivne mõju. Esialgu on minu saksa keel veel täiesti „Grammatikfrei“(kas see on ikka sõna?)  ja kõlab ilmselt kohutavalt koledasti (, mitte et see mind mu kinnisidees eriti kõigutaks).
Sealjuures on mind tabanud tohutu „language confusion“ (keeltesegadus?) ja ma kardan, et kui saksa keele kursus algab, läheb see ainult hullemaks. Mulle paistab, et ma ei suuda enam rääkida ega kirjutada korralikult ühtegi keelt. Olen unustanud kõik vähegi keerulisemad inglise keelsed sõnad, kogu eesti kirjakeele grammatika ning vene keelest on mul ainult hall mälestus.
Lähipäevadel ootab mind ees väga huvitav seiklus Saksa ülikooli paberimajanduses. Seda ei tee imselt lihtsamaks ka ilmselge fakt, et vähemalt teatud osa sakslastest ei paista eriti hellitavat puuduliku saksa keele oskusega inimesi.
Ma lähen praegu tagasi „orientierungsprogramm’i“  loengutele ja podisen edasi selles Erasmuse tudengite internatsionaalses supis (sain just teada, et hetkel on Kieli ülikoolis üle tuhande välisüliõpilase).
Tschüss.

no. 2

Saksa keel minu voodis.

Natuke campust: 

Bremerstrasse 32:

First walk in Kiel

Occupy Kiel? Igatahes koristas Polizei selle laagri ühe pangahoone eest ära üsna varsti.

Vaade Kieli Rathausile ja ooperimajale.

Ostsee. Elan endiselt sama mere ääres.

Pildid toast ka neile, kes küsisid. Ja vaade uksest elutuppa:

Ja vaade aknast:

Veel natuke merendust:

Ja imetlejaid:

Jess. Esimene postitus on tehtud. Kui huvitavaid asju ja pilte juhtuma hakkab, siis leiab siit varsti veel midagi. Seniks Tschüss :)