Mul on kahtlane tunne, et reisimine on oluline osa inimeseks saamisest. Võib ju istuda kodus ja arvata, et tean kõike ja olen üks ütlemata tolerantne, huvitav ning meeldiv inimene. Aga olles korraga sellesse rahvuste suppi visatud võib inimene õppida, et ei teagi kõike. Võibolla isegi mitte väikest osa kõigest. 

Siis nüüd äkki istun ma Kielis õllekannu taga vastamisi inimesega, kes räägib, kuidas ta organiseeris Süürias rahumeelse meeleavalduse. Kuidas inimesed kandsid punaseid roose ja silte kirjadega "Stop killing" - ning keda selle eest tervitasid sealsamas armee kuulid. Kuidas teda selle teo eest kuid piinati, kuidas ta nägi oma sõpra kuulihaavadesse suremas ning kuidas ta tüdruk vägistati lihtsalt selle eest, et ta oli selle mehe tüdruk.

Ja sealjuures oleme ometi me kõik seesama twenty-something facebooki põlvkond, kes pole veel päris kindlad, mida oma eluga täpselt peale hakata.
"We didn't start the fire
It was always burning
Since the world's been turning
We didn't start the fire
No we didn't light it
But we tried to fight it", laulis King Charles.

Lihtsalt meil oma euro-mullis on ebaõiglane privileeg mitte eriti huvituda. Võimalus valida, kas kuulata või mitte.