Kieli ülikooli Välissuhete osakonna välisüliõpilastele suunatud sissejuhatava loengu andmeil peaks inimesed põdema kultuurišokki kusagil kolmandal või neljandal nädalal. Mina olen olnud Kielis juba pea poolteist kuud. Kas mul polnudki seda või ei tundnud ma seda ära? Septembri lõpus tabas mind teatud masendus, aga kultuurišokiks ma seda küll ei nimetaks. Pigem oli probleem selles, et ma ei teadnud kedagi, ma ei osanud endaga midagi peale hakata ega kuhugi minna.
Umbes kuu aega tagasi ilmus minu korterisse üks üsna umbkeelne, natuke saksa keelt valdav, Poola kodanik, et International Office’is õpilaseks registreeruda, Poolasse tagasi sõita ning siis oktoobris päriselt siia elama tulla. 12. septembril ei mõistnud Merli pea sõnagi, mida see noormees rääkis. Kuu aega hiljem oli meil, olgugi et üsnagi tagasihoidliku sõnavaraga, elav vestlus teemadel, kuidas Kieli linna elanikuks registreeruda ning kust odavalt süüa osta.
Kui tulla elama välismaale on oluline õppida kohalikku keelt, kuid mingil hetkel avastasin, et keel on vist hakanud mind õppima. Mind on tabanud kinnisidee. Käin ringi ja üritan endaga (ja teistega) saksa keeles rääkida. Otsin pidevalt paaniliselt sõnu  (minu vestlused kaaskodanikega kipuvad olema selle tulemusena üsna lünklikud) ja proovin aimata, kuidas laused saksa keeles kõlada võiks. Eriti hulluks läheb asi pärast paari õlut – esimest korda elus on alkoholil minu õpingutele positiivne mõju. Esialgu on minu saksa keel veel täiesti „Grammatikfrei“(kas see on ikka sõna?)  ja kõlab ilmselt kohutavalt koledasti (, mitte et see mind mu kinnisidees eriti kõigutaks).
Sealjuures on mind tabanud tohutu „language confusion“ (keeltesegadus?) ja ma kardan, et kui saksa keele kursus algab, läheb see ainult hullemaks. Mulle paistab, et ma ei suuda enam rääkida ega kirjutada korralikult ühtegi keelt. Olen unustanud kõik vähegi keerulisemad inglise keelsed sõnad, kogu eesti kirjakeele grammatika ning vene keelest on mul ainult hall mälestus.
Lähipäevadel ootab mind ees väga huvitav seiklus Saksa ülikooli paberimajanduses. Seda ei tee imselt lihtsamaks ka ilmselge fakt, et vähemalt teatud osa sakslastest ei paista eriti hellitavat puuduliku saksa keele oskusega inimesi.
Ma lähen praegu tagasi „orientierungsprogramm’i“  loengutele ja podisen edasi selles Erasmuse tudengite internatsionaalses supis (sain just teada, et hetkel on Kieli ülikoolis üle tuhande välisüliõpilase).
Tschüss.