Mul on kahtlane tunne, et reisimine on oluline osa inimeseks saamisest. Võib ju istuda kodus ja arvata, et tean kõike ja olen üks ütlemata tolerantne, huvitav ning meeldiv inimene. Aga olles korraga sellesse rahvuste suppi visatud võib inimene õppida, et ei teagi kõike. Võibolla isegi mitte väikest osa kõigest. 

Siis nüüd äkki istun ma Kielis õllekannu taga vastamisi inimesega, kes räägib, kuidas ta organiseeris Süürias rahumeelse meeleavalduse. Kuidas inimesed kandsid punaseid roose ja silte kirjadega "Stop killing" - ning keda selle eest tervitasid sealsamas armee kuulid. Kuidas teda selle teo eest kuid piinati, kuidas ta nägi oma sõpra kuulihaavadesse suremas ning kuidas ta tüdruk vägistati lihtsalt selle eest, et ta oli selle mehe tüdruk.

Ja sealjuures oleme ometi me kõik seesama twenty-something facebooki põlvkond, kes pole veel päris kindlad, mida oma eluga täpselt peale hakata.
"We didn't start the fire
It was always burning
Since the world's been turning
We didn't start the fire
No we didn't light it
But we tried to fight it", laulis King Charles.

Lihtsalt meil oma euro-mullis on ebaõiglane privileeg mitte eriti huvituda. Võimalus valida, kas kuulata või mitte.

Kieli ülikooli Välissuhete osakonna välisüliõpilastele suunatud sissejuhatava loengu andmeil peaks inimesed põdema kultuurišokki kusagil kolmandal või neljandal nädalal. Mina olen olnud Kielis juba pea poolteist kuud. Kas mul polnudki seda või ei tundnud ma seda ära? Septembri lõpus tabas mind teatud masendus, aga kultuurišokiks ma seda küll ei nimetaks. Pigem oli probleem selles, et ma ei teadnud kedagi, ma ei osanud endaga midagi peale hakata ega kuhugi minna.
Umbes kuu aega tagasi ilmus minu korterisse üks üsna umbkeelne, natuke saksa keelt valdav, Poola kodanik, et International Office’is õpilaseks registreeruda, Poolasse tagasi sõita ning siis oktoobris päriselt siia elama tulla. 12. septembril ei mõistnud Merli pea sõnagi, mida see noormees rääkis. Kuu aega hiljem oli meil, olgugi et üsnagi tagasihoidliku sõnavaraga, elav vestlus teemadel, kuidas Kieli linna elanikuks registreeruda ning kust odavalt süüa osta.
Kui tulla elama välismaale on oluline õppida kohalikku keelt, kuid mingil hetkel avastasin, et keel on vist hakanud mind õppima. Mind on tabanud kinnisidee. Käin ringi ja üritan endaga (ja teistega) saksa keeles rääkida. Otsin pidevalt paaniliselt sõnu  (minu vestlused kaaskodanikega kipuvad olema selle tulemusena üsna lünklikud) ja proovin aimata, kuidas laused saksa keeles kõlada võiks. Eriti hulluks läheb asi pärast paari õlut – esimest korda elus on alkoholil minu õpingutele positiivne mõju. Esialgu on minu saksa keel veel täiesti „Grammatikfrei“(kas see on ikka sõna?)  ja kõlab ilmselt kohutavalt koledasti (, mitte et see mind mu kinnisidees eriti kõigutaks).
Sealjuures on mind tabanud tohutu „language confusion“ (keeltesegadus?) ja ma kardan, et kui saksa keele kursus algab, läheb see ainult hullemaks. Mulle paistab, et ma ei suuda enam rääkida ega kirjutada korralikult ühtegi keelt. Olen unustanud kõik vähegi keerulisemad inglise keelsed sõnad, kogu eesti kirjakeele grammatika ning vene keelest on mul ainult hall mälestus.
Lähipäevadel ootab mind ees väga huvitav seiklus Saksa ülikooli paberimajanduses. Seda ei tee imselt lihtsamaks ka ilmselge fakt, et vähemalt teatud osa sakslastest ei paista eriti hellitavat puuduliku saksa keele oskusega inimesi.
Ma lähen praegu tagasi „orientierungsprogramm’i“  loengutele ja podisen edasi selles Erasmuse tudengite internatsionaalses supis (sain just teada, et hetkel on Kieli ülikoolis üle tuhande välisüliõpilase).
Tschüss.